Silma laseroperatsioon Novoye Zreniye kliinikus

Uurisin kliinikute variante.

Alguses olin kahe käega KSA poolt. Siis uurisin pinda väheke ja leidsin, et Tartus Refocus teeb odavamalt sama asja. Siis mulle räägiti ja mulle meenusid jutud Leedust. Sealne hind pani mind kohe mõtlema, samas hirmutas ka, sest juttude kohaselt kahe silma raviks pidavat minema ainult 700 eurot , kui Refocuses saaks kõige parema hinna 1790. Võtsin siis google lahti ja hakkasin surfama. Mida rohkem ma teada sain, seda rohkem ma sain aru, et Leedus(Novoye Zreniye kliinik) toimuv on sama õige, korralik, hea kui Eestis ja muretsemiseks pole põhjust. Meetodid on seal samad, mis Eestis, tehnika on sama hea ning Arste, kellel on palju kogemust, on seal isegi rohkem kui Eesti kliinikutes. Näiteks KSA on teinud üle 20 000 eduka operatsiooni ja Leedu kliiniku peaarst on teinud 50 000 ise. (Seal on arstid peaaegu kõik 20 või enama aastase töökogemusega.) Kui kõik on sama, siis paneb mõtlema, millest nii hull hinnavahe tuleb. Minu loogiline seletus asjale oli selline, et Leedu kliinik on rahvusvaheline ja neil on 5 kliinikut Euroopas ja nende klientuur 13 aasta jooksul on 250 000, mis teeb keskmiselt päevas üle 50 patsiendi. Eelnevalt mainisin, et KSA on teinud sellle kõrval 20 000. Numbrid pole muidugi kõik, mis mind uskujaks tegid. Usu mind kui ma ütlen, et kõik, mis ma Leedu kliiniku kohta leidsin ja kuulsin, ma olin väga kriitilise pilguga. Silmadele ei ole altuurat vaja. Aga huvitav oli see, et ma ei leidnud ühtegi hea argumendiga vastuolu Leedule. Põhiline oli ikka eelarvamustega (kuna nii odav, siis peab kvaliteet halb olema jne.) Keelebarjäär ilmselt oli kõige parem põhjus, aga kuna nad on nii rahvusvahelised, siis ma olen päris kindel, et nende inglise keel on tip-top.
http://www.tarbija24.ee/1233670/eestlased-soidavad-silmaloikusele-leetu
Isegi artikklis ei ole vastuolu.
Seal lehel ringi chillides näed, et tegu on korraliku kohaga. Reviews all on ka 7 eestlast leidnud aega, et arvustus teha.
Parim review, mis seal eestlase poolt on (teised räägivad põhimõtteliselt liht
salt oma hirmust opi ees):
“I dreamed about getting rid of the glasses since my youth. A year ago, gave birth to a third child, a long awaited son after two daughters. After finishing to feed him, I started to choose the clinic. First I researched Pskovsk market of clinics, than moved to St. Petersburg, after that Estonia. From there I was pointed out to this eye surgery clinic. I was told that medical equipment is the same, but the price is the lowest on the market. I read reviews on the page, figured out that doctors are really experienced, they are using latest equipment. Now my childhood dream came true! I experienced Vilnius too! It is so beautiful in here!”

Ettevalmistus Leetu minekuks.

Olime sõbraga otsuse teinud, et läheme Leetu opile.
Käisin Tartus KSA silmakeskuses operatsioonieelses kontrollis, juhuks kui silmad ei sobi, siis ei pea Leetu sõitma, et sellest teada saada.

Seal kodulehel on kontaktnumbrid, kus on ka Eesti oma. Helistasin sinna, sest meili kaudu öeldi, et registreerida tuleb telefoni kaudu. Vastu võttis, hakkas vene keeles rääkima, millest ma eriti miskit ei jaga, aga nii palju sain aru, et küsis, kas räägime vene või inglise keeles. Inglise keel oli küll aktsendiga, aga kenasti arusaadav ja sain ära registreerida. Küsiti nimed(minu ja sõbra oma), vanused ja registreeriti ära, ilma ettemaksuta. Nagu kodulehel kirjas oli, et nad planeerivad kõik sinu eest ise, on petlik. Võib-olla ma ei olnud pealekäiv, aga hotelli kohad broneerisime ise.

Kohale sõit ja üldkogemus

Hakkasime siis sõpradega kell 1 öösel Leedu poole sõitma ja umbes pool kaheksa jõudsime kohale. GPS'i järgi otsisime kiirelt kliiniku üles ja polnud raske leida, hotelli samamoodi. Hotelli administraatoriga rääkides sai kiirelt teada, kus on parkimismaja ning andis võtme. Garaažiparkla terve ööpäev ja seda 10 euro eest. Kella 9'ks läksime kliinikusse ja sealt hakati järjest inimesi ette võtma ja saadeti kontrolli. Kontroll tehti ära, siis võttis arst meid koos sõbraga ette ja rääkis täpselt ära, mida, mis, kuidas, kus operatsiooni tehakse. Kui me ümber ei mõelnud, siis saime retsepti, millega läksime 100m kaugusel olevasse apteeki, kust ostsime silmatilgad. Siis läksime kohe operatsiooni ootama. Väga pikk ooteaeg ei olnud, opp ise oli ka väga kiire, tehti ka kontroll pärast oppi ja saime ära minna. Kontroll ja operatsioon kokku läks maksma veidi alla 2400LTL(veidi alla 700 EUR'i). Kuna hotell on 100-150m kaugusel kliinikust, siis sinna polnud halb kergelt uduse silmanägemisega minna. Siis kui opist olime taastunud, siis tahtsime sööma minna. Umbes 50m kaugusel hotellist oli pitsabaar, kus olid väga mõistlikud hinnad ja väga hea pitsa! Järgmine päev tehti meile operatsioonijärgne kontroll ja võisime koju minna.


Kliinikus oli teenindus väga chill, inglise keelega mingisugust probleemi(see oli mu ainuke mure sinna minnes) ei tulnud. Samamoodi hotellis, sõbralik, asjalik. Kogemus oli igati positiivne. Ei ole mingit põhjust, miks peaksin Leetu minekut kahetsema.Sain sõpradega väikese tripi teha, näha ilusat Vilniuse vanalinna ning mis põhiline, sain silmad korda. Soovitan kindlasti sinna minna nendel, kes mõtlevad enda silmi laseroperatsiooniga ravida!

Embrüotehnoloogia

4. detsembril käisime jällegi Maaülikoolis. Seekord viibisime sigimisbioloogia osakonnas, kus räägiti meile embrütehnoloodiast ja kloonimisest.

Alguses pidasid meile loengu Ülle Jaakma ja Mario Plaas embrüotehnoloogiast üldiselt ning siis saime ka ise proovida lehma munasarjast munarakke kätte saada. See käis süstla abil, mis torgati munasarja ja seejärel tuli rakukesi süstlasse tõmmata. Siis pandi kätte saadud vedelik mikroskoobi alla, et uurida, kas saime ikka rakud kätte. Saime küll.

Embrüosiirdamisalastes uuringutes on kasutatud kokku üle 3500 embrüo ja munaraku ning uuringute ja meetodi rakendamise tulemusena on sündinud üle 1000 vasika. Keskmiselt on saadud 6 siirdamiskõlblikku embrüot doonori kohta ning retsipientide tiinestumus on olnud keskmiselt 67%. Kõige suurem ühelt lehmalt ühe ET-tsükliga saadud järglaste arv on seni 15 (1988.a.).

Embrüosiirdamist kasutatakse väärtuslikelt emasloomadelt suurema arvu järglaste saamiseks ja karja geneetilise potentsiaali kiiremaks tõstmiseks; ühelt tõult teisele ülemineku kiirendamiseks ja haruldaste loomatõugude arvukuse säilitamiseks.

Zooloogiamuuseumi praktika teine päev

Esmaspäeval, 17. novembril külastasime me sama maja uuesti, kuid nüüd juba teiste ootustega. Meid ootas ees veregruppide määramine ja oma õhukülvi tulemuste nägemine.

Veregrupi määramiseks oli vaja meil verd võtta. Verd võisime oma paariliselt ise või kui teda ei usaldanud, siis lasta juhendajal seda teha. Verd võetakse tavaliselt käest, mida kasutatakse vähem ehk siis vasakust käest. Kõige paremini sobivad selleks 3's ja 4's sõrm ( sõrmi hakatakse lugema pöidlast). Sõrmed on jaotaud kolmeks falangiks, verd võetakse I falangist, mis on kõige kolmest kõige ülemine.

Vere võtmiseks oli vaja :
Salvrätikut, kummikindaid, plaati, skarifikaatorit (ehk nõela), kuiv ja piiritusega vatti, histoloogilisit klaasi, füsioloogilist lahust.
Pipetiga asetasime plaadi peale 1-2 tilka füsiloogilist lahust NaCl'i, sinist ehk antiA antigeenidega lahust ja kollast ehk antiB antigeenidega lahust. Verevõtja pidi panema kummikindad kätte ja piiritusega vatiga näpu otsa ära puhastama, seejärel pidi näpp ära kuivama. Edasi tuli võtta nõel ja see kiire liigutusega umbes 15 kraadi alt näppu lükata. Siis tuli näppu altpoolt masseerida, et veri ringlema hakkaks. Esimene veretilk tuli ära pühkida, edasised veretilgad aga histoloogilise klaasi nurkadele panna. Klaasi pealt tuli veretilgad asetada plaadi peal olevatesse lahustesse ja tasakesi plaati liigutada, et veri seguneks lahusega. Nüüd võis plaadil näha muutusi : minu veri läks tükiliseks antiB antigeenidega lahuses, antiA antigeenidega lahuses olulist muutust ei olnud. Järjelikult on minul B grupi veri.

Üldteatavaid veregruppe on kolm : A, B ja 0 veregrupid. Esimesena määras veregruppe Landstainer. Tegelikult on veregruppe aga üle 30. Veregruppi määratakse molekulide järgi, mis on vereraku peal.

Tabel :
Veregrupp | Raku pinnal | Raku plasmas

A | A-antigeen| B-antikeha
B |B-antigeen| A-antikeha
AB | A ja B antigeen | -
0 |- | A ja B antikeha


Vereülekandmisel kasutatakse ainult sama grupi verd. Kui peaks aga juhtuma, et kogemata kantakse üle vale grupi verd, siis kleepuvad verelibled kokku. See pole siiski surmav, kuna ülekantavad kogused on selle jaoks liiga väiksed (400ml). Verele annab värvuse hapnikuga rikastatud raud, mida veri sisaldab. Mida rohkem on hapnikku, seda sinakam on veri, mida vähem on hapnikku, seda punasem veri on.
http://wiki.e-tervis.ee/wiki/index.php/Veregrupid

Enne veel, kui saime teada oma õhukülvi tulemused, rääkis meil üks naisterahvas oma tegemisest bakteritega. Ta rääkis meile Eestis asuvate tuhamägede ja pool-koksimägede saastusest. Pool-koksi mäed on tegelikult jääk kemikaalide tootmisest, mis on kokku kuhjatud, ja tuhamäed samuti põlevkivi põletamisest ülejäänud tuhk.
Reostus on tegelikult suurem, kui seda esialgu arvata võib : vihmavesi immutab mägedest kemikaale mis jooksevad edasi põllumaadele ja veekogudesse. Põllumaadel söövad aga loomad toitu ja veekogudest nad joovad, sellist teed pidi satub see ka meie söögilauale. Saastus satub ka õhku ja põhjavette.
See naine, koos teiste inimestega, üritasid leida reostusele lahendust, pannes kasvama sinna muru koos erinevate bakteritega. Tulemus oli igati positiivne, kuid takistuseks, et seda rakendada, jääb raha.
http://www.galerii.ee/panoraam/eesti/teemad/polevkivit/index.html

Nüüd tuli aeg, et kätte saada meie õhukülvid. Tauride õhukülv oli väga hästi õnnestunud - neid oli õnnestunud saada hallituse bakter ja see oli jõudsalt arenenud. Meil Mariaga ei läinud aga eriti hästi bakterite püüdmisel eriti hästi.

Zooloogiamuuseumi praktika

Reedel, 14.novembril toimus TÜ zooloogiamuuseumis biotehnoloogia praktikum. Meid juhendas Kaarel , kes oskas meile kõik väga hästi arusaadavaks teha.

Istudes laua taha, jäid kõigepealt silma põnevad terava otsaga aparaadid. Kohe meile seletati ka seda, mis need täpselt on ja mida nendega teha saab. Need olid erineva mahuga automaatpipetid. Neid oli kolme mõõtu ja igaüks mahutas erineva hulga vedelikku. Pärast lühikest kuiva trenni, saime kohe nedega ka vett ühest tuubist teise panna. Kui põhimõte sai selgeks asusime natuke raskema ülesande juurde.

Ülesandeks oli teha paari peale üks DNA restrikteerimine. See tähendab, et me lõikasime DNA-d. Selle jaoks oli meil tarvis rida põnevaid vedelikke: vett, lõigatavad vektorit ehk DNA-d, puhvrit, ensüümi, värvi. Kasutatav DNA oli bakteri faagi ehk viiruse oma. Meie ensüümi nimeks oli Pau1, mis esmapilgul tundus küll Paul:). Igatahes pipeteerisime me kõik need ained ühte tuubi ja kasutasime masinat nimaga vortex, et see väga väike kogus seguneks tuubis. Siis panime tuubi fuugi alla, mis segas seda lahust veelgi ja kõige lõpuks panime proovid inkubeerima. Meie ensüümiga proov pidi inkubeerima 37 kraadi juures ja seda umbes pool tundi. Pärast seda pandi kõigi proovid spetsiaalse geeliga kaetud veevanni ja tehti elektrolüüs. Selle tulemusena DNA-d lõikusid ja mida rohkem lõikeid oli, seda rohkem liikus DNA ka edasi. Meie ensüümiga DNA tegi ainult ühe lõike aga mõnedel oli isegi 8 ja rohkem lõiget. Tänu värvile , mida lisasime, oli pimedas ruumis neid lõikeid ja liikumist väga hästi näha.
Väikesel vaheajal ( 15 min. ) tegime ka bakterite õhukülvi. Tassilt , millel oli sööde(süsivesikud, valgud), pidime kaane pealt võtma ja sellega lihtsalt igal pool ringi käima. Nii kogunesid sinna bakterid, mis seal väikese aja pärast kasvama hakkasid. Peale külvi pannkase kaan karbile peale ja alused asetatakse pimedasse kappi toatemperatuurile. Tavaliselt hoitakse neid temperatuuril 37 kraadi , aga kuna meil kasvavad need kolm päeva, siis sobib ka toatemperatuur.
Niimoodi lõppeski meie esimene parktika. Jäime huviga ootama esmaspäeva, sest tahtisme juba näha, mis on meie korjatud bakteritest saanud.

Eesti Maaülikool

Põhiline piima andja on lehm, Eestis. Peale pastöriseerimist seda juuakse või valmistakase muid piimatooteid nt koor, või jogurt, juust jm. Piim vajab, et ta oleks külmas, 2-3 kraadises keskkonnas, muidu läheb ta hapuks.
Selleks, et piim paremini säiluks on mitmeid võtteid, kuid põhiliselt kuumutamine.
Homogeniseerimine - rasva eemaldamine piimast
Piima hapendamine - tooted jogurt ja keefir.
Niisiis käisime meiegi EMÜ's seda uurimas. Keldrikorrusel asuvas vastselt remonditud kompleksis on kõik tähtsamad piimatööstuse seadmed.Pastörisaatori, homogenisaatori,separaatori ja teiste keeruliste nimedega aparaatide kõrval on võhikule arusaadavamaidki riistapuid, nagu jäätise- ja juustuvalmistamis seadmed. Meiereis olevad seadmed võimaldavad sooritada praktiliselt kõiki piimatoodete tootmisega seotud operatsioone (separeerimist, pastöriseerimist, fermenteerimist, kontsentreerimist, kuivatamist, ultra- ning nanofiltratsiooni jms). Lisaks on mikromeiereis analüütiline kaal, juustude valmimiskapid, külmkapid ja palju muid abistavaid seadmeid piimatoodete tootmiseks. Kõik seadmed vastavad tänapäeva hügieeninõuetele, on tehnilistelt lahendustelt kaasaegsel tasemel ning on varustatud andurite ja kontrolleritega tüüpiliste parameetrite automaatseks mõõtmiseks, salvestamiseks ja arvutitöötluseks.
Mikromeiereil on mitu otstarvet. Kõige tähtsam on tudengite
õpetamine kaasaegsel tasemel.Kuid uksed on avatud ka täiendõppeks
piimandusspetsialistideleja talunikele, kes tahaksid oma
väikemeiereid rajada. Poikalaineni sõnul saab meiereist ka teadustööksvajalike katsete paik – peabju teadusprojektidel üha enamolema rakenduslik väljund. Samution piimatöötlejail võimaliksiin teha tootearendust.
Koduleht:
http://www.emu.ee/356229

Tartu õlletehas

16. oktoobril käisime klassiga Tartu õlletehases. Meile tehti seal väike ringkäik ja tutvustati õlletehase ajalugu ja kuidas õlut üldse tehakse.

Õlletehase ajalugu:
Tartus on ilmselt pruulitud õlut umbes sama kaua, kui küpsetatud leibagi. Müügiks pruulimise kord sätestati aga Tartu suurgildi pruulimiseeskirjas, mida esimest korda mainitakse aastal 1461. Koduõlle pruulimisest kasvas paar sajandit hiljem välja õlle valmistamine tööstuslikul viisil- 1783.a loodi Tartu pruulikompanii.
19. sajandi esimesel poolel alustasid Tartus tööd mitmed pisikesed eraõllevabrikud. Eesti vanima järjepidevalt tegutseva õlletehase - A. Le Coq'i - otsesteks eelkäijateks Tartus on B. J. Hesse (1800) ja J. R. Schrammi (1826) õllevabrikud. Nendest ettevõtetest kujunes aja jooksul suurettevõte AS Tivoli, millele uus omanik andis 1913. a. nime AS A. Le Coq. Ettevõttega liideti hiljem veel kaks 1863. a. rajatud väiksemat õlletehast - Gambrinus ja Livonia.
1893. aastal koliti õlletehas (toonase nimega Tivoli) Tähtverre, kuhu juba 1879. aastal olid rajatud uued mahukad laagrikeldrid. 19. sajandi lõpuks oli Tartust kujunenud tõeline õllelinn - siin töötas juba 6 õlletehast.
Joogikaubandusega tegelenud firma A. Le Coq & Co. rajas 1807 Preisimaal samanimeline perekond.1820. aastatel asus Albert L. J. Le Coq Londonisse, et seal kaubelda perekonna veinimõisa toodetega. Peagi hakkas ta veiniäri kõrval oma nime all villima ja eksportima vene keiserlikku stout'i. Selle erilise tumeda ja kange pinnakääritusõlle tellis ta Londoni suurõlletehastelt, kus jook pruuliti spetsiaalselt Vene turu maitse-eelistusi arvestades.
A. Le Coq'i omanikud ostsid märtsis 1912 õlletehase kõik aktsiad. Ettevõtte arendamiseks asutati 16. mail 1912 Londonis aktsiaselts A. Le Coq Ltd. ja Tartu õlletehas hakkas tegutsema selle Venemaa tütarfirmana.
Jaanuaris 1941 nimetati riigistatud ettevõte Tartu Õlletehaseks. Teise maailmasõja päevil 1941-1944 tegutses riiklik ettevõte Bierbrauerei Dorpat, mille toodangust 80% läks Saksa sõjaväe tarbeks.
1995. aastal erastati Tartu Õlletehas uuesti ja see hakkas kandma nime A. Le Coq.
Alates aastast 2004 on A. Le Coq suurim joogitootja Eestis.

Õlle tegemine:

1. Meskimine
Linnas jahvatatakse veskis ja segatakse meskikatlas kuuma, eelnevalt töödeldud veega. Algab meskimine – jahvatatud linnase ja vee segu töötlemine vastava temperatuurigraafiku järgi. Meskimisel suhkrustatakse linnases leiduv tärklis ning tekib maltoos, s.o disahhariid, mida pärm suudab kääritada alkoholiks. Meskimisel lõhustuvad ensüümide toimel ka valgud. Valkudel on suur tähtsus valmis õllele: need annavad õllele maitse ja värvi, võivad muuta õlle häguseks ning mõjutavad selle säilivust. Valkude lagunemise vaheastmetena moodustuvad erinevad ained, millel on väga tähtis osa õlle lõhna- ja maitseomadustele ning säilivusele, samuti on need tähtsad pärmide toitained.

2. Filtreerimine
Saadud mass – meski – pumbatakse üle filtreerimiskatlasse, mille põhi on kaetud sõeltega, lastakse mõnda aega seista ja siis võetakse ära algvirre, st vedelik meskist. See suunatakse vahemahutisse. Järelejäänud massi pestakse kuuma veega, mis samuti lastakse vahemahutisse. Filtreerimiskatlasse jäänud mass, nn raba, suunatakse rabamahutisse ning müüakse loomasöödaks.

3. Keetmine
Saadud kuum vedelik – virre – suunatakse keedukatlasse. Virre aetakse keema. Keetmise käigus valgud koaguleeruvad (virre läheb selgeks) ning virre saavutab õige tiheduse, fermendid lõhustuvad. Keetmise käigus lisatakse ka humalad – mõruhumal ja aroomhumal.

4. Selgindamine
Keetmise lõpus pannakse virre katlas pumpade abil pöörlema. Algab n-ö selgindamine. Vedeliku pöörleval liikumisel koguneb seal olev sade ja hägu mahuti keskele (teeklaasi-efekt). Keskele kogunenud raskemad osakesed sadenevad mahuti põhja ning teevad võimalikuks vedeliku sademest eraldamise. Katlasse jäänud tahke osa suunatakse õlleraba hulka.

5. Käärimine ja laagerdamine
Selgindatud kuum virre jahutatakse maha, aereeritakse, st küllastatakse hapnikuga ja suunatakse käärtanki. Virde voolu doseeritakse vajalik kogus pärmi. Algab käärimine. Seejärel nn roheline õlu jahutatakse, eraldatakse pärm. Pärm võib minna taaskasutusele või utiliseerimisele. Sellele järgneb laagerdamine ning stabiliseerimine miinuskraadide juures. Käärimisprotsessis tekib virdesse alkohol ja eraldub süsihappegaas, mis osaliselt lahustub ka õlles. Selle protsessi lõpp-produkti võib juba nimetada õlleks.

6. Separeerimine, filtreerimine
Stabiliseeritud õlu segatakse süsihappegaasiga ja separeeritakse õlleseparaatoris, st eraldatakse suurem osa õllesse jäänud pärmist. Separeeritud õlu filtreeritakse.

7. Blendimine
Filtrist väljub juba täiesti selge õlu, mis suunatakse järelfiltrisse ja seejärel läbi blenderi, kus kontrollitakse ning seatakse alkoholi ja süsihappegaasi sisaldust. Edasi läheb õlu villimistsehhi juures asuvatesse valmisõlle tankidesse.

8. Karboniseerimine ja pastöriseerimine
Valmis õlu läbib karbonisaatori, kus kontrollitakse veel kord selle süsihappegaasi sisaldust, mida vajadusel korrigeeritakse, ja pastörisaatori, mis tagab õlle mikrobioloogilise puhtuse.

9. Villimine
Pestud pudelid läbivad enne villimist kontrollseadme, mis eemaldab defektsed pudelid. Pärast villimist toimub etikettimine, lasermarkeerimine ja nivookontroll.

Peale seda toode pakendatakse ja viiakse letile.

Koduleht:
www.alecoq.ee

AHHAA

Teisip 23.09.2008 käisime mina, Janis ja Tauri AHHAA'l abis.
Tassisime seal mõndasid toole ja vitriine.
Peale seda üritasime tööle panna kiirpildi jaoks mõeldu välku, mis aga ei õnnestunud.
Siis lubati meid ära ja vaatasime seal veel niisama ringi.

Infot, mis seal üldse oli.
http://www.ahhaa.ee/TeadlasteOo2008/tartus.html