Istudes laua taha, jäid kõigepealt silma põnevad terava otsaga aparaadid. Kohe meile seletati ka seda, mis need täpselt on ja mida nendega teha saab. Need olid erineva mahuga automaatpipetid. Neid oli kolme mõõtu ja igaüks mahutas erineva hulga vedelikku. Pärast lühikest kuiva trenni, saime kohe nedega ka vett ühest tuubist teise panna. Kui põhimõte sai selgeks asusime natuke raskema ülesande juurde.
Ülesandeks oli teha paari peale üks DNA restrikteerimine. See tähendab, et me lõikasime DNA-d. Selle jaoks oli meil tarvis rida põnevaid vedelikke: vett, lõigatavad vektorit ehk DNA-d, puhvrit, ensüümi, värvi. Kasutatav DNA oli bakteri faagi ehk viiruse oma. Meie ensüümi nimeks oli Pau1, mis esmapilgul tundus küll Paul:). Igatahes pipeteerisime me kõik need ained ühte tuubi ja kasutasime masinat nimaga vortex, et see väga väike kogus seguneks tuubis. Siis panime tuubi fuugi alla, mis segas seda lahust veelgi ja kõige lõpuks panime proovid inkubeerima. Meie ensüümiga proov pidi inkubeerima 37 kraadi juures ja seda umbes pool tundi. Pärast seda pandi kõigi proovid spetsiaalse geeliga kaetud veevanni ja tehti elektrolüüs. Selle tulemusena DNA-d lõikusid ja mida rohkem lõikeid oli, seda rohkem liikus DNA ka edasi. Meie ensüümiga DNA tegi ainult ühe lõike aga mõnedel oli isegi 8 ja rohkem lõiget. Tänu värvile , mida lisasime, oli pimedas ruumis neid lõikeid ja liikumist väga hästi näha.
Väikesel vaheajal ( 15 min. ) tegime ka bakterite õhukülvi. Tassilt , millel oli sööde(süsivesikud, valgud), pidime kaane pealt võtma ja sellega lihtsalt igal pool ringi käima. Nii kogunesid sinna bakterid, mis seal väikese aja pärast kasvama hakkasid. Peale külvi pannkase kaan karbile peale ja alused asetatakse pimedasse kappi toatemperatuurile. Tavaliselt hoitakse neid temperatuuril 37 kraadi , aga kuna meil kasvavad need kolm päeva, siis sobib ka toatemperatuur.
Niimoodi lõppeski meie esimene parktika. Jäime huviga ootama esmaspäeva, sest tahtisme juba näha, mis on meie korjatud bakteritest saanud.
