4. detsembril käisime jällegi Maaülikoolis. Seekord viibisime sigimisbioloogia osakonnas, kus räägiti meile embrütehnoloodiast ja kloonimisest.
Alguses pidasid meile loengu Ülle Jaakma ja Mario Plaas embrüotehnoloogiast üldiselt ning siis saime ka ise proovida lehma munasarjast munarakke kätte saada. See käis süstla abil, mis torgati munasarja ja seejärel tuli rakukesi süstlasse tõmmata. Siis pandi kätte saadud vedelik mikroskoobi alla, et uurida, kas saime ikka rakud kätte. Saime küll.
Embrüosiirdamisalastes uuringutes on kasutatud kokku üle 3500 embrüo ja munaraku ning uuringute ja meetodi rakendamise tulemusena on sündinud üle 1000 vasika. Keskmiselt on saadud 6 siirdamiskõlblikku embrüot doonori kohta ning retsipientide tiinestumus on olnud keskmiselt 67%. Kõige suurem ühelt lehmalt ühe ET-tsükliga saadud järglaste arv on seni 15 (1988.a.).
Embrüosiirdamist kasutatakse väärtuslikelt emasloomadelt suurema arvu järglaste saamiseks ja karja geneetilise potentsiaali kiiremaks tõstmiseks; ühelt tõult teisele ülemineku kiirendamiseks ja haruldaste loomatõugude arvukuse säilitamiseks.
Sunday, January 18, 2009
Zooloogiamuuseumi praktika teine päev
Esmaspäeval, 17. novembril külastasime me sama maja uuesti, kuid nüüd juba teiste ootustega. Meid ootas ees veregruppide määramine ja oma õhukülvi tulemuste nägemine.
Veregrupi määramiseks oli vaja meil verd võtta. Verd võisime oma paariliselt ise või kui teda ei usaldanud, siis lasta juhendajal seda teha. Verd võetakse tavaliselt käest, mida kasutatakse vähem ehk siis vasakust käest. Kõige paremini sobivad selleks 3's ja 4's sõrm ( sõrmi hakatakse lugema pöidlast). Sõrmed on jaotaud kolmeks falangiks, verd võetakse I falangist, mis on kõige kolmest kõige ülemine.
Vere võtmiseks oli vaja :
Salvrätikut, kummikindaid, plaati, skarifikaatorit (ehk nõela), kuiv ja piiritusega
vatti, histoloogilisit klaasi, füsioloogilist lahust.
Pipetiga asetasime plaadi peale 1-2 tilka füsiloogilist lahust NaCl'i, sinist ehk antiA antigeenidega lahust ja kollast ehk antiB antigeenidega lahust. Verevõtja pidi panema kummikindad kätte ja piiritusega vatiga näpu otsa ära puhastama, seejärel pidi näpp ära kuivama. Edasi tuli võtta nõel ja see kiire liigutusega umbes 15 kraadi alt näppu lükata. Siis tuli näppu altpoolt masseerida, et veri ringlema hakkaks. Esimene veretilk tuli ära pühkida, edasised veretilgad aga histoloogilise klaasi nurkadele panna. Klaasi pealt tuli veretilgad asetada plaadi peal olevatesse lahustesse ja tasakesi plaati liigutada, et veri seguneks lahusega. Nüüd võis plaadil näha muutusi : minu veri läks tükiliseks antiB antigeenidega lahuses, antiA antigeenidega lahuses olulist muutust ei olnud. Järjelikult on minul B grupi veri.
Üldteatavaid veregruppe on kolm : A, B ja 0 veregrupid. Esimesena määras veregruppe Landstainer. Tegelikult on veregruppe aga üle 30. Veregruppi määratakse molekulide järgi, mis on vereraku peal.
Tabel :
Veregrupp | Raku pinnal | Raku plasmas
A | A-antigeen| B-antikeha
B |B-antigeen| A-antikeha
AB | A ja B antigeen | -
0 |- | A ja B antikeha
Vereülekandmisel kasutatakse ainult sama grupi verd. Kui peaks aga juhtuma, et kogemata kantakse üle vale grupi verd, siis kleepuvad verelibled kokku. See pole siiski surmav, kuna ülekantavad kogused on selle jaoks liiga väiksed (400ml). Verele annab värvuse hapnikuga rikastatud raud, mida veri sisaldab. Mida rohkem on hapnikku, seda sinakam on veri, mida vähem on hapnikku, seda punasem veri on.
http://wiki.e-tervis.ee/wiki/index.php/Veregrupid
Enne veel, kui saime teada oma õhukülvi tulemused, rääkis meil üks naisterahvas oma tegemisest bakteritega. Ta rääkis meile Eestis asuvate tuhamägede ja pool-koksimägede saastusest. Pool-koksi mäed on tegelikult jääk kemikaalide tootmisest, mis on kokku kuhjatud, ja tuhamäed samuti põlevkivi põletamisest ülejäänud tuhk.
Reostus on tegelikult suurem, kui seda esialgu arvata võib : vihmavesi immutab mägedest kemikaale mis jooksevad edasi põllumaadele ja veekogudesse. Põllumaadel söövad aga loomad toitu ja veekogudest nad joovad, sellist teed pidi satub see ka meie söögilauale. Saastus satub ka õhku ja põhjavette.
See naine, koos teiste inimestega, üritasid leida reostusele lahendust, pannes kasvama sinna muru koos erinevate bakteritega. Tulemus oli igati positiivne, kuid takistuseks, et seda rakendada, jääb raha.
http://www.galerii.ee/panoraam/eesti/teemad/polevkivit/index.html
Nüüd tuli aeg, et kätte saada meie õhukülvid. Tauride õhukülv oli väga hästi õnnestunud - neid oli õnnestunud saada hallituse bakter ja see oli jõudsalt arenenud. Meil Mariaga ei läinud aga eriti hästi bakterite püüdmisel eriti hästi.
Veregrupi määramiseks oli vaja meil verd võtta. Verd võisime oma paariliselt ise või kui teda ei usaldanud, siis lasta juhendajal seda teha. Verd võetakse tavaliselt käest, mida kasutatakse vähem ehk siis vasakust käest. Kõige paremini sobivad selleks 3's ja 4's sõrm ( sõrmi hakatakse lugema pöidlast). Sõrmed on jaotaud kolmeks falangiks, verd võetakse I falangist, mis on kõige kolmest kõige ülemine.
Vere võtmiseks oli vaja :
Salvrätikut, kummikindaid, plaati, skarifikaatorit (ehk nõela), kuiv ja piiritusega
vatti, histoloogilisit klaasi, füsioloogilist lahust.Pipetiga asetasime plaadi peale 1-2 tilka füsiloogilist lahust NaCl'i, sinist ehk antiA antigeenidega lahust ja kollast ehk antiB antigeenidega lahust. Verevõtja pidi panema kummikindad kätte ja piiritusega vatiga näpu otsa ära puhastama, seejärel pidi näpp ära kuivama. Edasi tuli võtta nõel ja see kiire liigutusega umbes 15 kraadi alt näppu lükata. Siis tuli näppu altpoolt masseerida, et veri ringlema hakkaks. Esimene veretilk tuli ära pühkida, edasised veretilgad aga histoloogilise klaasi nurkadele panna. Klaasi pealt tuli veretilgad asetada plaadi peal olevatesse lahustesse ja tasakesi plaati liigutada, et veri seguneks lahusega. Nüüd võis plaadil näha muutusi : minu veri läks tükiliseks antiB antigeenidega lahuses, antiA antigeenidega lahuses olulist muutust ei olnud. Järjelikult on minul B grupi veri.
Üldteatavaid veregruppe on kolm : A, B ja 0 veregrupid. Esimesena määras veregruppe Landstainer. Tegelikult on veregruppe aga üle 30. Veregruppi määratakse molekulide järgi, mis on vereraku peal.
Tabel :
Veregrupp | Raku pinnal | Raku plasmas
A | A-antigeen| B-antikeha
B |B-antigeen| A-antikeha
AB | A ja B antigeen | -
0 |- | A ja B antikeha
Vereülekandmisel kasutatakse ainult sama grupi verd. Kui peaks aga juhtuma, et kogemata kantakse üle vale grupi verd, siis kleepuvad verelibled kokku. See pole siiski surmav, kuna ülekantavad kogused on selle jaoks liiga väiksed (400ml). Verele annab värvuse hapnikuga rikastatud raud, mida veri sisaldab. Mida rohkem on hapnikku, seda sinakam on veri, mida vähem on hapnikku, seda punasem veri on.
http://wiki.e-tervis.ee/wiki/index.php/Veregrupid
Enne veel, kui saime teada oma õhukülvi tulemused, rääkis meil üks naisterahvas oma tegemisest bakteritega. Ta rääkis meile Eestis asuvate tuhamägede ja pool-koksimägede saastusest. Pool-koksi mäed on tegelikult jääk kemikaalide tootmisest, mis on kokku kuhjatud, ja tuhamäed samuti põlevkivi põletamisest ülejäänud tuhk.
Reostus on tegelikult suurem, kui seda esialgu arvata võib : vihmavesi immutab mägedest kemikaale mis jooksevad edasi põllumaadele ja veekogudesse. Põllumaadel söövad aga loomad toitu ja veekogudest nad joovad, sellist teed pidi satub see ka meie söögilauale. Saastus satub ka õhku ja põhjavette.
See naine, koos teiste inimestega, üritasid leida reostusele lahendust, pannes kasvama sinna muru koos erinevate bakteritega. Tulemus oli igati positiivne, kuid takistuseks, et seda rakendada, jääb raha.
http://www.galerii.ee/panoraam/eesti/teemad/polevkivit/index.html
Nüüd tuli aeg, et kätte saada meie õhukülvid. Tauride õhukülv oli väga hästi õnnestunud - neid oli õnnestunud saada hallituse bakter ja see oli jõudsalt arenenud. Meil Mariaga ei läinud aga eriti hästi bakterite püüdmisel eriti hästi.
Subscribe to:
Posts (Atom)