Eesti Maaülikool

Põhiline piima andja on lehm, Eestis. Peale pastöriseerimist seda juuakse või valmistakase muid piimatooteid nt koor, või jogurt, juust jm. Piim vajab, et ta oleks külmas, 2-3 kraadises keskkonnas, muidu läheb ta hapuks.
Selleks, et piim paremini säiluks on mitmeid võtteid, kuid põhiliselt kuumutamine.
Homogeniseerimine - rasva eemaldamine piimast
Piima hapendamine - tooted jogurt ja keefir.
Niisiis käisime meiegi EMÜ's seda uurimas. Keldrikorrusel asuvas vastselt remonditud kompleksis on kõik tähtsamad piimatööstuse seadmed.Pastörisaatori, homogenisaatori,separaatori ja teiste keeruliste nimedega aparaatide kõrval on võhikule arusaadavamaidki riistapuid, nagu jäätise- ja juustuvalmistamis seadmed. Meiereis olevad seadmed võimaldavad sooritada praktiliselt kõiki piimatoodete tootmisega seotud operatsioone (separeerimist, pastöriseerimist, fermenteerimist, kontsentreerimist, kuivatamist, ultra- ning nanofiltratsiooni jms). Lisaks on mikromeiereis analüütiline kaal, juustude valmimiskapid, külmkapid ja palju muid abistavaid seadmeid piimatoodete tootmiseks. Kõik seadmed vastavad tänapäeva hügieeninõuetele, on tehnilistelt lahendustelt kaasaegsel tasemel ning on varustatud andurite ja kontrolleritega tüüpiliste parameetrite automaatseks mõõtmiseks, salvestamiseks ja arvutitöötluseks.
Mikromeiereil on mitu otstarvet. Kõige tähtsam on tudengite
õpetamine kaasaegsel tasemel.Kuid uksed on avatud ka täiendõppeks
piimandusspetsialistideleja talunikele, kes tahaksid oma
väikemeiereid rajada. Poikalaineni sõnul saab meiereist ka teadustööksvajalike katsete paik – peabju teadusprojektidel üha enamolema rakenduslik väljund. Samution piimatöötlejail võimaliksiin teha tootearendust.
Koduleht:
http://www.emu.ee/356229

Tartu õlletehas

16. oktoobril käisime klassiga Tartu õlletehases. Meile tehti seal väike ringkäik ja tutvustati õlletehase ajalugu ja kuidas õlut üldse tehakse.

Õlletehase ajalugu:
Tartus on ilmselt pruulitud õlut umbes sama kaua, kui küpsetatud leibagi. Müügiks pruulimise kord sätestati aga Tartu suurgildi pruulimiseeskirjas, mida esimest korda mainitakse aastal 1461. Koduõlle pruulimisest kasvas paar sajandit hiljem välja õlle valmistamine tööstuslikul viisil- 1783.a loodi Tartu pruulikompanii.
19. sajandi esimesel poolel alustasid Tartus tööd mitmed pisikesed eraõllevabrikud. Eesti vanima järjepidevalt tegutseva õlletehase - A. Le Coq'i - otsesteks eelkäijateks Tartus on B. J. Hesse (1800) ja J. R. Schrammi (1826) õllevabrikud. Nendest ettevõtetest kujunes aja jooksul suurettevõte AS Tivoli, millele uus omanik andis 1913. a. nime AS A. Le Coq. Ettevõttega liideti hiljem veel kaks 1863. a. rajatud väiksemat õlletehast - Gambrinus ja Livonia.
1893. aastal koliti õlletehas (toonase nimega Tivoli) Tähtverre, kuhu juba 1879. aastal olid rajatud uued mahukad laagrikeldrid. 19. sajandi lõpuks oli Tartust kujunenud tõeline õllelinn - siin töötas juba 6 õlletehast.
Joogikaubandusega tegelenud firma A. Le Coq & Co. rajas 1807 Preisimaal samanimeline perekond.1820. aastatel asus Albert L. J. Le Coq Londonisse, et seal kaubelda perekonna veinimõisa toodetega. Peagi hakkas ta veiniäri kõrval oma nime all villima ja eksportima vene keiserlikku stout'i. Selle erilise tumeda ja kange pinnakääritusõlle tellis ta Londoni suurõlletehastelt, kus jook pruuliti spetsiaalselt Vene turu maitse-eelistusi arvestades.
A. Le Coq'i omanikud ostsid märtsis 1912 õlletehase kõik aktsiad. Ettevõtte arendamiseks asutati 16. mail 1912 Londonis aktsiaselts A. Le Coq Ltd. ja Tartu õlletehas hakkas tegutsema selle Venemaa tütarfirmana.
Jaanuaris 1941 nimetati riigistatud ettevõte Tartu Õlletehaseks. Teise maailmasõja päevil 1941-1944 tegutses riiklik ettevõte Bierbrauerei Dorpat, mille toodangust 80% läks Saksa sõjaväe tarbeks.
1995. aastal erastati Tartu Õlletehas uuesti ja see hakkas kandma nime A. Le Coq.
Alates aastast 2004 on A. Le Coq suurim joogitootja Eestis.

Õlle tegemine:

1. Meskimine
Linnas jahvatatakse veskis ja segatakse meskikatlas kuuma, eelnevalt töödeldud veega. Algab meskimine – jahvatatud linnase ja vee segu töötlemine vastava temperatuurigraafiku järgi. Meskimisel suhkrustatakse linnases leiduv tärklis ning tekib maltoos, s.o disahhariid, mida pärm suudab kääritada alkoholiks. Meskimisel lõhustuvad ensüümide toimel ka valgud. Valkudel on suur tähtsus valmis õllele: need annavad õllele maitse ja värvi, võivad muuta õlle häguseks ning mõjutavad selle säilivust. Valkude lagunemise vaheastmetena moodustuvad erinevad ained, millel on väga tähtis osa õlle lõhna- ja maitseomadustele ning säilivusele, samuti on need tähtsad pärmide toitained.

2. Filtreerimine
Saadud mass – meski – pumbatakse üle filtreerimiskatlasse, mille põhi on kaetud sõeltega, lastakse mõnda aega seista ja siis võetakse ära algvirre, st vedelik meskist. See suunatakse vahemahutisse. Järelejäänud massi pestakse kuuma veega, mis samuti lastakse vahemahutisse. Filtreerimiskatlasse jäänud mass, nn raba, suunatakse rabamahutisse ning müüakse loomasöödaks.

3. Keetmine
Saadud kuum vedelik – virre – suunatakse keedukatlasse. Virre aetakse keema. Keetmise käigus valgud koaguleeruvad (virre läheb selgeks) ning virre saavutab õige tiheduse, fermendid lõhustuvad. Keetmise käigus lisatakse ka humalad – mõruhumal ja aroomhumal.

4. Selgindamine
Keetmise lõpus pannakse virre katlas pumpade abil pöörlema. Algab n-ö selgindamine. Vedeliku pöörleval liikumisel koguneb seal olev sade ja hägu mahuti keskele (teeklaasi-efekt). Keskele kogunenud raskemad osakesed sadenevad mahuti põhja ning teevad võimalikuks vedeliku sademest eraldamise. Katlasse jäänud tahke osa suunatakse õlleraba hulka.

5. Käärimine ja laagerdamine
Selgindatud kuum virre jahutatakse maha, aereeritakse, st küllastatakse hapnikuga ja suunatakse käärtanki. Virde voolu doseeritakse vajalik kogus pärmi. Algab käärimine. Seejärel nn roheline õlu jahutatakse, eraldatakse pärm. Pärm võib minna taaskasutusele või utiliseerimisele. Sellele järgneb laagerdamine ning stabiliseerimine miinuskraadide juures. Käärimisprotsessis tekib virdesse alkohol ja eraldub süsihappegaas, mis osaliselt lahustub ka õlles. Selle protsessi lõpp-produkti võib juba nimetada õlleks.

6. Separeerimine, filtreerimine
Stabiliseeritud õlu segatakse süsihappegaasiga ja separeeritakse õlleseparaatoris, st eraldatakse suurem osa õllesse jäänud pärmist. Separeeritud õlu filtreeritakse.

7. Blendimine
Filtrist väljub juba täiesti selge õlu, mis suunatakse järelfiltrisse ja seejärel läbi blenderi, kus kontrollitakse ning seatakse alkoholi ja süsihappegaasi sisaldust. Edasi läheb õlu villimistsehhi juures asuvatesse valmisõlle tankidesse.

8. Karboniseerimine ja pastöriseerimine
Valmis õlu läbib karbonisaatori, kus kontrollitakse veel kord selle süsihappegaasi sisaldust, mida vajadusel korrigeeritakse, ja pastörisaatori, mis tagab õlle mikrobioloogilise puhtuse.

9. Villimine
Pestud pudelid läbivad enne villimist kontrollseadme, mis eemaldab defektsed pudelid. Pärast villimist toimub etikettimine, lasermarkeerimine ja nivookontroll.

Peale seda toode pakendatakse ja viiakse letile.

Koduleht:
www.alecoq.ee